Tahan näidata, kui palju on vōimalik muutuda 1,5 aastaga jõusaalis käies. Olin kunagi raskelt haige, täpsemalt öeldes oli mul maksatsirroos - haigus, mis lōppeb tavaliselt surmaga, aga mul läks ōnneks ja tänu vajalikule maksasiirdamise opile sain oma elu jälle korda.

Kõige vasakpoolsem pilt on tehtud peale oppi, kui ärkasin koomast. Keskmine pilt on tehtud 8 kuud hiljem, kui koju sain. Peale seda mōtlesin, et alustaks jõusaaliga, kuna mul oli üks suur unistus - olla selline treenitud ja lihastes. Peale oppi end vaadates ei tahtnud ma nii kõhn ja kondine olla. Alustasin treeninguid 2014 detsember koos Kerniga ja hetkel olen siiani siis jõudnud (parempoolne pilt).
Selle jutuga tahtsin ma sinna jōuda, et kōik, kellel on mingi unistus kuhugi jōuda vōi midagi teha, siis tuleks alustada sellega kohe. Loodan, et ma ehk motiveerin veel kedagi, kes tahab enda unistust teoks teha.
Tänud Kern, et mind jōusaali vedasid kogu aeg.
Tahan, et see motiveeriks kõiki neid, kes pole seda siiamaani leidnud!
Instagramist leiab mind: Kalmer.Kulv nime alt, seal rohkem videosid ja pilte.

aprill 2016

Üheksa-aastaselt diagnoositi mul gripi tüsistusena esimese tüübi diabeet. Meie suguvõsas pole teadaolevalt kellelgi suhkruhaigust olnud. Nii õppisime me kõik - mina, mu vanemad, õde ja vend.

Tolleaegsete ravi- ja kontrollivõimaluste juures saavutati parim tulemus, kui laps ennast üleliigselt ei liigutanud, sõi kuulekalt liha, kala, kohupiima ja kaerahelbe- või tatraputru ning käis korra nädalas hommikuti tühja kõhuga vereproovi andmas. Nii tegin minagi. Ma ei tea, kas sellistes tingimustes keegi üldse diabeediga kaasnevatest haigustest pääses. Minust vanemad ja staažikamad diabeetikud olid kas pimedad, jalutud või ...

Osade arstide vastuseisust hoolimata tegin jõudumööda trenni - enesetunde järgi, nagu lubati. Kes see ikka teistele alla tahab jääda. Maast madalast õpetati mulle, et kuna ma ei saa kunagi millegi füüsilisega silma paista, on ainus võimalus kõvasti tööd teha ja õppida.

Kuigi mul otseselt keelati ülikooli ja teise linna õppimaminek, olid mu vanemad minu poolel ja sain läbida kogu stuudiumi kõige sinna juurde kuuluvaga, aasta vahetusüliõpilasena teisel pool ookeani kaasa arvatud.

Tagasi kodulinnas ja veidi stabiilsema elu peal, oli aega oma tervisele rohkem tähelepanu pöörata. Selgus, et mu neerunäitajad veres olid hakanud tõusma. Elu oli endiselt stressirohke ja ühte pinget püüdsin leevendada teisega - tegin tööd päevad ja ööd.

2002. aasta suvel olid mu neerud nii haiged, et ka vedelik jäi organismi pidama. Jalad tursusid õhtuks pakkudeks, trepist käies need eriti ei paindunud ja viiendale korrusele koju pääsemine oli tõeline piin. Puhkasin iga korruse järel. Olin siis 31-aastane.

Veetsin pool suve haiglas. Mäletan, et oli väga kuum, sain nädalavahetustel kodus olla, vahel lõppesid need kodusolemised haiglas ärkamistega. Olin olnud hüpos (hüpoglükeemiline kooma), millest kodused ega kiirabi mind välja tuua ei suutnud. Olin sunnitud loobuma oma kallitest koertest kuna ei jaksanud nende eest hoolt kanda ja ainult vanemate hoolde neid jätta ei saanud. Mu vend takistas mind nende magamapanemisel ja aitas vanemaid nende eest hoolitsemisel. Palusin elukaaslasel oma eluga edasi minna. Nägin, et olukord oli tema jaoks liig. Nutsin suurema osa ärkvelolekuajast. Mulle tundus, et minult võetakse järk-järgult kõik, mis mulle kallis või tähtis on. 

Teadsin, et minu ainus lootus on doonorneer. Minu vanemad tormasid analüüse andma, kuigi olin selgelt öelnud, et ei võtaks vastu ühegi elava inimese elundit. Tundus olevat võimatu edasi elada sellise tänuvõlaga. Vanemad olid mu voodi juures valvanud ööde kaupa, oma tööd edasi tehes. Samas tundus väga vale oodata kellegi surma. Keegi mu sõpradest ütles selle kohta: "Ära mõtle nii - õnnetused juhtuvad Sinust sõltumata!"

Mu tollane elukaaslane ei kannatanud mingeid meditsiinilisi protseduure. Siiani olin ka insuliini süstimist tema silme all vältinud. Mu haigusest teadlik oli ta küll. Inimesel, kellel endal pole kunagi mingeid tervisemuresid olnud, on raske mõista kedagi, kes kogu aeg haige on. Suures osas tema pärast ei olnud ma nõus peritoneaaldialüüsiga. Torgitud soontega kätt oli kergem varjata. Kolmel korral nädalas käisin hemodialüüsis. Sain iga kord migreenihoo, tihti oksendasin ja valutasin pead veel koduski. Tööl juures tekkisid samuti pinged minu puudumiste tõttu.

Tundsin, kuidas mu olukord kogu aeg halveneb. Minu suurim hirm oli see, et minu vanemad peaksid oma lapse matma.

2004. aasta septembri lõpus, ühel õhtul kella üheteistkümne ajal sain telefonikõne. Mind ootas neer. Tartus. Helistasin vanematele. Sõit Tartusse kulges läbi pimeda sügisöö. Pisarad voolasid kogu aja. Ühest küljest teadsin, et see on minu võimalus ellu jääda, teisest küljest teadsin liigagi hästi, mis kõik võib halvasti minna. Ainus lohutus minu jaoks oli, et kui ma ei peaks sellest välja tulema, läheksin Kässi ja Kaisa juurde - minu hiljuti surnud koer, kes ei suutnudki leppida sellega, et ta uude, kuigi väga heasse kodusse andsin, kus temaga pea ööpäevaringselt tegeleti - ja kursuseõde, kelle olime kaotanud autoõnnetuses.

Mind vastu võtnud arst käis mind korduvalt vaatamas. Ta soovitas mul püüda veidi tukkuda. Just niimoodi - küllap ta teadis, mismoodi ma ennast tunnen.

Mul oli kõige otsesemalt surmahirm. Püüdsin vapper olla. See ei õnnestunud.

Ajusurmas doonorilt oli võetud kaks neeru, need siirati üksteise järel kahele inimesele. Mina olin teine. Läksin operatsioonile keskpäeva ajal.

Ma kartsin valu. Ja pikaliolemist - mul oli muu hulgas ka kopsus vedelikku peetunud ning sellest ajast alates kardan ma paaniliselt selili lamamist. Siiani.

Ärgates olid vanemad mu juures. Tegin korraks silmad lahti, et nad teaks, et minuga on kõik hästi ja ütlesin: "Olge teie ka tublid!". Hiljem rääkis ema, et just sellest said nad aru, et minuga ongi kõik hästi.

Minu uus neer hakkas kohe tööle.

Minu nägemisulatuses oli alati keegi, kui silma lahti tegin. Oleksin võinud kurta ja paluda ükskõik mida aga selleks polnud vajadust. Küsisin ainult, kas ma võin küljele keerata kuna minu küljes oli lugematu arv voolikuid. Mind aidati ja toetati ja mul oli veidi piinlik paluda endast vanematelt inimestelt abi, kui miski põrandale kukkus või ma midagi kätte ei saanud. Palusin vist iga kord ka vabandust. Mulle tehti selgeks, et need inimesed ongi selleks, et mind aidata.

Olin kartnud pikka voodisolekut. Seda poleks keegi lasknudki teha. Vist juba teisel päeval aidati mind voodiservale istuma ja paari päeva pärast raami najale püsti ja liikuma. Valuvaigisteid vajasin vaid paaril esimesel ööl. Dialüüsist alates olid mul tekkinud tõsised probleemid magamisega, kuid operatsiooni järgselt olen maganud ülihästi. Oleksin võinud kasutada tugevaid valuvaigisteid pikematki aega, kuid mul lihtsalt polnud neid vaja. Jah, kõhul oli suur haav aga see ei valutanud. Ainult köhides ja pingutades. Kuid ka see polnud midagi nii hirmsat, mida olin ette kujutanud.

Olin kuulnud, et siiratud elundiga elades pean loobuma toataimedest ja lemmikloomadest. Mina aga töötasin nendega. Vist juba esimesel päeval pärast lõikust küsisin arstilt, kas pean hakkama nüüd uut ametit õppima. Minu suureks kergenduseks ei pidanud ta seda vajalikuks.

Õppisin uuesti kõndima. Enne siirdamist oli mu vererõhk olnud ülikõrge ja ma võtsin pihuga ravimeid, et seda allapoole saada. Neid jäeti nüüd ükshaaval ära sest mu vererõhk oli pigem madal ja see langes veelgi, kui ma püsti tõusin. Nii ma kõikusin mööda haiglakoridori mitu korda päevas, algul raami abil, hiljem kindluse mõttes seina külge kinnitatud toru lähedusse hoides. Ma tundsin ennast hästi!

Vahe varasemaga oli tohutu! Mind valdas mingi ebamäärane eufooria. Mul oli aega mõelda ja ma tundsin, et mul on olemas ka tulevik. Teadsin, et mistahes hetkel võib olukord muutuda ja et äratõukereaktsioon võib tekkida suvalisel hetkel, ükskõik kui hästi ma ei järgiks arstide soovitusi ja raviskeeme. Mõned asjad lihtsalt ei ole juhitavad. Vist iga päeva lõpus mõtlesin, et kui see kõik ka homme läbi saab, oleksin tänulik iga päeva eest, mis mulle juurde on antud.

Umbes kolm kuud peale siirdamist tekkiski äratõukereaktsioon, kuid see saadi ravimitega kontrolli alla.

Tööle asusin niipea kui võimalik - tundsin endas tohutut energiat ja ei suutnud kodus istuda. Algul töötasin osalise koormusega, kuid vist juba kuu möödudes nõudsin ennast täiskohale tagasi. Olin abivajajast saanud jälle abiandjaks.

Vanemate juures oli mu koer. Püüdsin temaga tegeleda nii palju kui võimalik ja nautisime koos tunde kestvaid jalutuskäike. Jaksasin ja tahtsin liikuda üha rohkem.

Hakkasin tasapisi oma unistusi täide viima. Leidsin endale suurepärase partneri, kes innustas mind taas tegelema võistlustantsuga. Julgesin soetada uue kodu ja paar aastat tagasi ka päris uue auto. Väga tõsiselt kaalusin teise kõrghariduse omandamist. See jäi siiski materiaalsetel põhjustel tegemata.

Minu unistuseks on olnud joosta maratoni. Olin valmis sellegi ette võtma. Olin ettevalmistusi juba alustanud kui tajusin, et see poleks vast siiski kõige õigem. Minu elu pärast on võidelnud ja mind aidanud nii paljud inimesed. Ebaaus oleks oma keha nii äärmuslikes oludes proovile panna.

Iga aasta septembri viimastel päevadel mõtlen perekonnale, kes pidi tegema raske otsuse. Ilmselt kõige raskema nende elus. Tegelikult mõtlen neile palju tihedamini ja tahaksin neid väga tänada. Vähemalt teada anda, et osa neile kallist inimesest elab edasi ja ma luban seda osa väga, väga hoida.

Samuti mõtlen ma kõigile neile, kes oma igapäevatöös aitavad mind ning kõiki teisi minusuguseid. On aidanud juba üksteist ja pool suurepärast aastat.

juuni 2016

On 15. juuni 2015, kell näitab kaks tundi pärast südaööd. Olen vanemate juures ööbimas ja ärkan vist juba kolmandat korda isa läkastamise peale. Isal diagnoositi viis aastat tagasi IPF (idiopaatiline kopsufibrillioos), pöördumatu kopsuhaigus, millel on fataalne lõpp. Ainuke pääsetee on kopsusiirdamine. Kopsudoonori leidmine pole aga Eestis sugugi lihtne väljakutse. Leida tuleb doonor, kelle veregrupp ja koetüüp on sobivad, aga veel suuremaks väljakutseks on võitlus inimeste arusaamadega. Enamik eestlastest arvab, et surnukeha peab säilima nagu on. Arstidel on väga keeruline ajusurma surnud inimese omastele selgitada, et kui lahkunu organid doonorluse heaks loovutada, siis elab mingi osa sulle kallist inimesest veel edasi.

Isa läkastab ja minu mõtted tiirlevad. Kui doonorit ei leita, siis ta kaua enam vastu ei pea. Magada saab ta hetkel ainult istudes ja 20 minuti kaupa. Ema närvid on viimase vindi peal.

Juuni lõpul olen Lissabonis lapsega koorikonkursil. Äkki helistab mulle nuuksuv ema, kes alustab lauset: «Tead, et isa... (mu süda jätab löögi vahele, kas tõesti on kõik, miski nöörib kurku) sai kopsudoonori, talle tehakse täna-homme siirdamine.» Uhh, pingelangus ja suur rõõm.

September 2015. Isa on haiglaravilt kodus, taastub, on rõõmus ja positiivne. Samas kui praeguseks oleks ta oma kopsudega olnud juba surnud. Kadunud oleks ta nakatav optimismim ja elutarkus, mida lastelastele edastada.

Juuni 2016. Uus elu on kulgenud stabiilselt. Päeva peale jaotatud ravimikogus on vähenenud 30-lt tabletilt 20-le. Nagu imikudki läbib ka tema igakuist kontrolli. Isal on olnud terve elu raudne tervis. Seega tuleb doktoritel tihti tegeleda ta immuunsuse alandmisega, ikka selleks, et organism kopsu ära ei tõukaks. Iga külaskäik kliinikumi on olnud positiivne. Rõõm on tõdeda, et see personal, kes seal töötab, on oma õiges kohas ja tööd tehakse täieliku pühendumisega. Räägin isaga telefonitsi, meie mõlema linnades särab päike, kuid isa ei saa tavapäraselt jalutama, sest on tekkinud probleemid põlvega ning üksi käies võib ta äkitselt kukkuda. Otustan, et pühendan oma juulis oleva puhkuse isa treeningvormi parandamisele.

15. juuli. Alustame 7.30 oma tavapärast kepikõnniringi. Õhk on veel karge, aga suvine päike soojendab mõnusalt. Isa võib muretult käia juba kolm kilomeetrit, ta lihased on muutunud tugevamaks ja ta ise on taas elurõõmust tulvil.

3. august. Isa hoovi sisenedes lööb vastu suitsuliha lõhn. Isast on saanud aastaga imepärane kokk, lisaks liha ja kala eri garneeringutele on ta hakanud ka leiba küpsetama ja gurmeetoite valmistama. Igapäevased jalutusringid on nüüd kuue kilomeetri pikkused. Kuigi kõik päevad pole vennad ja vahel kimbutab ka uneapnoe, siis on isa uue elurütmiga suurepäraselt kohanenud.

September 2016. Sel kuul, kui poleks toimunud siirdamist, oleks olnud isa esimene surma-aastapäev. Aga keegi, keda enam ei ole, on kinkinud talle uue elu.

Südamlik tänu meie kopsudoonori lähedastele, kes kinkisid isale uued kopsud; doktor Alan Altrajale, kes haiguse avastas ja aitas seda pidurdada, kuni sobivad kopsud leiti; doktor Tanel Laisaarele pingelise siirdamise eduka sooritamise eest ning doktor Marget Savisaarele, kes on kogu haigusprotsessis olnud kui haldjast ristiema. Tänud ka vaprale Tartu Ülikooli Kliinikumi 3. intensiivravi ja pulmonoloogia osakonna personalile, kes kannatlikult aitasid isa tervenemisprotsessil ning Anastassia Kamõninale, kes on tegelenud järelkontrollidega.

oktoober 2016

Minu lugu algas 24 ja pool aastat tagasi. Olin üks nendest lastest, kellele ei antud võimalust sündida ega elada tervena. Oma haigusest sain lähemalt teada, kui olin seitsmene. Siis ütles ema, et nüüd on aeg haiglasse minna, kuna analüüsid on halvenenud ja niimoodi kaua enam edasi elada ei saa. Mitmeid aastaid käisingi Tallinna Lastehaiglas dr Ülle Tootsi jälgimise all, kellele olen siiani ääretult tänulik, et ta end minu tervisele väga sügavalt pühendas.

Olin 16-aastane, kui mind suunati vanuse tõttu edasi ravile Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse ning minu uueks arstiks sai dr Asta Auerbach, kes on minu arstiks senini. Selleks ajaks oli minu haigus jõudnud nii kaugele, et mu vasak neer oli kärbunud ning parem neer töötas veel väga vaevaliselt, mistõttu ei liikunud jääkained minu kehast välja. Ma ei suutnud enam palju liikuda, väsisin aina kiiremini, kannatasin meeletute peavalude all ning minu keha oli täiesti vett täis, olin pealaest jalatallani paistes. Sellel hetkel oli selge, et minu elu ilma doonorneeruta enam kaua kesta ei saa.

2008. aasta kevadel võtsimegi ette tee Tartusse, kus mind võeti siirdamise ootelehele ning minuga vestles mind hiljem opereerinud dr Lõhmus. Üks arstidest, kellele olen igavesti tänu võlgu. Mulle öeldi kohe, et mitte keegi ei tea, kaua ootamisega läheb, aga et valmis peab olema kogu aeg. Järgnesid peritoneaal- ja hemodialüüs ning kuude pikkune ootamine lootusega, et siirdamine jõuaks minuni varem kui on liiga hilja.

26. septembril 2008 helises mu telefon. Helistajaks oli minu ema, kes oli just saanud kõne Tartu Ülikooli Maarjamõisa kliinikumist. Ta ütles, et peame hakkama kohe sõitma Tartu poole ja et nüüd ongi see hetk käes, mil saan endale uue neeru. Ausalt öeldes arvasin algul, et ta teeb nalja, üritab mind vaid proovile panna ning lõpetasin kõne. Kui ta aga teist korda mulle tagasi helistas, siis mõistsin, et nüüd on aeg minna ja oma uus elu vastu võtta.

Sõitsime läbi paduvihma ja õhtupimeduse Kesk-Eestist Tartu poole. Aeg oli limiteeritud ja pidime kohale jõudma nii kiiresti kui võimalik. Mäletan seda suurt segadust oma hinges, sest üks pool minust tahtis koju tagasi minna, kuna hirm oli suurem kui mina, teine pool aga rahustas mind - „nüüd saab edasi vaid paremaks minna.“ Ebaõnnestumist ma oma teadvusesse tungida ei lasknud.

Haiglasse jõudes läks veel mitu tundi aega kuni operatsioonisaali sain. 27. septembri hommikul ärkasin juba uue inimesena. Taastumine läks vägagi hästi. Kindlasti andis sellele head hoogu juurde minu noorus ning see, et olenemata oma seisust suutsin jääda positiivseks. Pidin õppima uuesti kõndima, mis oli kõige raskem peale operatsiooni kogu minu taastumise juures. Kokku veetsin haiglas kaks kuud ning peale seda jätkus umbes kuu aja pikkune taastumine kodus.

Pärast siirdamist oli väga raske endale teadvustada, et iga päev on vaja võtta mitmeid ravimeid mitu korda päevas. Kuna ma ei olnud enne sellega nii tõsiselt kokku puutunud, siis oli sellega harjumine ääretult raske. Siirikuga oli pidevalt probleeme ning iga paari kuu tagant oli vaja end taas haiglas turgutamas käia.

2010. aasta mai lõpul oli mu tervis taas halvenenud - silmad olid väga rängas põletikus, kehasse oli kogunenud meeletu vesi ning ma ei jõudnud enam põhimõtteliselt üldse liikuda. Haiglasse jõudes selgus kurb tõsiasi: siiratud neeru töö oli lakanud ning analüüsid olid väga halvad.

Järgnes suur segadus tuleviku suhtes ning leppimine teadmisega, et ainuke võimalus edasi elamiseks on töö lõpetanud doonorneer välja võtta, minna uuesti dialüüsi ning leida uus neer. Esimesel korral olin rangelt vastu sellele, et minu ema mulle neeru annaks, kuid teisel korral polnud enam muud võimalust. Emale tehti vastavad testid ning tema neer osutus sobivaks.

Dialüüsiga võib paratamatult kaasneda kõikuv või kõrgenev vererõhk, ka mina ei pääsenud sellest. Paar nädalat pärast dialüüsiga alustamist läksin õhtul kodus veidi valutava peaga magama aimamata midagi halba. Sel ööl ei pidanud minu keha kõrgele vererõhule vastu ning sain une pealt insuldi ja langesin koomasse olles sel hetkel vaid 18-aastane.

Hommikul viidi mind väga raskes seisundis Rapla haiglasse ning sealt edasi Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse. Minu arst dr Auerbach ei andnud mu perele väga lootust, et ärkan, sest olukord oli raskem kui keegi üldse arvata oleks osanud. Kaalukauss kaldus sinnapoole, et ma ei tule sellest enam välja. Samas ei välistatud täielikult, et siiski ärkan, aga jään näiteks ratastooli, ei kuule/näe või räägi.

Aga juhtus ime! Ma ärkasin mõnda aega hiljem (minu täpne aja arvamine koomas olemise suhtes on siiani insuldi tõttu sassis) ning ehmatasin, et miks minu kodus voodi ümber on medõed, kes ütlevad, et ma peaksin nüüd rahunema ja et mu käed ning jalad on minu enda ohutuse mõttes kinni seotud. Hetk hiljem vajusin jälle sügavasse unne.

Järgmisel hommikul tegin oma silmad lahti. Mäletan oma arsti nägu, kes oli küll väga ehmunud, aga kelle silmis oli suur rõõm. Sel hetkel ma tema rõõmustamise põhjust ei mõistnud, aga kui minu pereliikmed kohale jõudis ja ütlesid, et sain insuldi ja olin koomas ning tulin sellest välja, oli kõik selge.

Tänu imele, mis mind kõige raskemast välja tõi, sain oma jalgu ja käsi liigutada, rääkida, näha ja kuulda, ise hingata. Mul on küll tüsistused, millest pole senini korralikult taastunud, aga olen õppinud nendega elama. Nimelt ei näe ma kõiki värve päris õigetena ning mul on probleeme mäluga, aga ka need on aja jooksul palju paremaks läinud.

Ärgates oli mul raskusi rääkimisega. Ma teadsin oma peas, mida öelda tahan, aga ei suutnud õigeid sõnu välja öelda. Mälus oli, aga välja ei tulnud midagi. Need sõnad asendasin üldiselt lausega „ma tean ju küll“ ja lisasin naiivse naeratuse. Näiteks küsis minu vend mu tuju tõstmiseks, et kus on mu naba. Ma vist ei julgenud end väga liigutada, aga teadsin, mida öelda, kuid see ei tulnud suust välja, ning vastasin talle vaid naeratades: „ma tean ju küll“.

Probleeme oli ka raamatu lugemisega, sest silmad ei teinud koostööd ning lugesin terve haiglas oldud aja vaid ühte lehekülge. Lugesin silmadega läbi terve lehekülje, aga tekst ei jõudnud kohale.

Taastusin tegelikult väga kiiresti, mind ei hoitud väga pikalt haiglas sees ja sain koju taastuma minna.

Siis aga meenus tõsiasi, et vajan uut neeru. Kuna ema neer sobis, siis lepiti kokku siirdamisoperatsiooni aeg. Selleks sai 6. september. See oli 11 õppeaasta jooksul esimene kord, kui kooli asemel läksin hoopis haiglasse. Kõik siirdamisele eelnevad kuud teadvustasin endale, et see on minu viimane võimalus ning pean tegema omalt poolt absoluutselt kõik, et edasi elada.

Samas oli suur hirm, et äkki ema tervis halveneb neeru loovutamise tõttu. Minu suureks õnneks on mul fantastiline nefroloog, kes seletas mulle, et ennegi on inimesed elanud ühe neeruga väga pika ja ilusa elu ning mu ema elus ei muutu otseselt mitte midagi.

6. septembril 2010 läksingi oma teisele neerusiirdamisele. Süda oli veidi rahulikum, sest juba teadsin, mis mind ees ootab. Ärkasin öösel ning mulle pakkusid veidi nalja minu jalad, kuna ma ei tundnud neid lihtsalt ära. Operatsioonile minnes olid mu jalad nagu pakud ja väga paistes, tagasi tulles oleks minust nagu üleöö saanud jalgade kuninganna. Küsisin veel õelt, et ega nad pole mulle mingit vingerpussi mänginud.

Olin kohe valmis vaatama minema, kuidas mu emal läheb. Kartsin ema pärast rohkem kui enda pärast, aga kokkuvõttes läks tal siiski kõik hästi. Eirates õdede keeldu, ma siiski temani jõudsin. Üldiselt läks taastumine veel paremini ja kiiremini kui esimese siirdamise korral ning Tartu ja Tallinna haiglates olin kokku umbes kuu.

Nüüd, kuus aastat hiljem, pean tõdema, et ma ei ole olnud eales nii õnnelik kui nende kuue aasta jooksul. Mind on elu väga hoidnud ja nüüd on minu kohus elu hoida, et kõik sujuks sama hästi nagu senini. Selle kuue aasta jooksul olen olnud haiglas vaid kolm korda ning tänu taevale pole kordagi olnud põhjus minu uues neerus.

Olen ääretult õnnelik inimene, sest on vähe neid, kes saavad elus uue võimaluse ja on tulnud rasketest olukordadest nii õnnelikult välja. Olen õnnelik, et saan elada täpselt sama täisväärtuslikku elu nagu terved inimesed ja et meile tagatakse nii arenenud meditsiin, mis muutis kogu mu elu!

Pean igavesti oma nelja sünnipäeva, sest ilma nendeta ei oleks ma praegu siin. Ma ei suuda kunagi näidata oma tõelist tänu dr Aleksander Lõhmuse, dr Jaanus Kahu, dr Peeter Dmitrievi, oma ema, pere ning oma arstide ja selle mehe suhtes, kelle neeru sain esimesel korral, ja tema lähedaste ees, kes andsid nõusoleku tema organite kasutamiseks.

Sel aastal on minu elu 24. jõulud. Kui 8 ega 6 aastat tagasi ei oleks jõudnud doonorneer minuni, ei saaks ma nautida oma elu pere ja sõprade seltsis, tegeleda muusikaga, õppida ja end arendada.

detsember 2016

Tõnu õde meenutab:

Minu vend Tõnu jäi haigeks juba koolipõlves (kurgumandlitest), lõpuks võttis viimase neerutegevuse äge gripp. Mingi aeg käis ta haiglas hemodialüüsil verd puhastamas, samal ajal andsime meie (isa, vend ja mina) oma vereproovid, sest meil oli Tõnuga sama veregrupp. Minu veremarkerid või mis iganes sobisid kõige rohkem. Opereerijaks oli keegi kuulus arst, kelle nime ma enam ei mäleta, oli vist Aleksander. Tõnu ehk teab. Vennaga arutasime pärast, kui põnev oleks operatsiooni näha olnud.

Jäin ka ise vahepeal mandlipõletikku, õnneks saadi ruttu jaole ja kõik on siiani korras. Olen ühe neeruga elanud täiesti normaalset elu, lapsegi saanud. Tõnu pärast on väga hea meel, ta saab reisida ja vabalt olla, ei pea üle päeva läbi tegema seda õudust kunstneeru (hemodialüüsi) aparaadi küljes.

Tõnu abikaasa meenutab:

Mäletan, kui mu abikaasa Tõnu jäi grippi 2000. aasta märtsis. Nagu tema puhul ikka, teab ta ise, kuidas terveks saada - küüslauk, sibul ja soe tee meega. Aga seekord need väga ei aidanud ning perearsti juures selgus, et ta neerud enam ei tööta. Tal oli kehv olla ja silmade alla tulid tumedad rõngad. Pidi minema haiglasse.

Mingi aeg tuli Tõnul käia hemodialüüsil. Uuriti isa, ema, õe ja venna veregrupi sobivust, et kas keegi neist saaks anda talle uue neeru. Lõplik valik oli, et õe neer on kõige sobivam. Operatsioonid läksid hästi. Määrati rohud, mida Tõnu peab pidevalt võtma.

Aasta peale siirdamist sündis meil Tõnuga poeg (meie kolmas laps). Kolm aastat pärast neeru loovutamist sündis ka Tõnu õel poeg. 

Praeguseks on Tõnu uue neeruga elanud 15 aastat. Enesetunne on nii Tõnul kui ka õel hea. Väikesed viirused on vahepeal kimbutanud, aga neist on jagu saadud. Kõik on läinud väga hästi tänu arstidele, kes hoiavad siiani mõlemal silma peal ja elu võib rõõmsalt edasi minna.

detsember 2016

Kallis doonori perekond,

Aastal 2012 juhtus teie perega midagi kohutavat.

Ma mõtlen sellele pidevalt.

Mõistan, et sel hetkel pidite tegema väga raske otsuse, mis minu  jaoks tähendas märkimisväärset elumuutust.

Ma elasin 6 aastat ilma peensooleta ja ei saanud süüa tavapäraselt. Kõik eluks vajalikud toitained sain ma veresoonte kaudu. See oli minu jaoks üsna raske, kuna põhjustas igasuguseid kõrvalmõjusid. Ma ei saanud teha asju, mis mulle meeldisid nagu sportimine, töötamine jne. Pärast peensoole siirdamist on mu elu muutunud oluliselt paremaks. Eriti viimastel aastatel olen muutunud füüsiliselt palju tugevamaks.

Ma saan taas süüa, töötada, sportida ning veel rohkemgi. Viie aasta jooksul pärast siirdamist pole mul olnud ühtki äratõuget (mida juhtub üsna sageli). See tähendab, et teie pereliige sobis mulle väga hästi doonoriks.

Ma tahan teid väga tänada, et nõustusite elundidoonorlusega.

Ma loodan siiralt, et teil läheb hästi ning mõistan, et te ei unusta iial juhtunut ja sellega kaasnenud valu.

Ma soovin teile kõike head ja palju armastust inimestelt teie ümber.

Soojad tervitused teile kõigile. 

Dear family of my donor,

In 2012 something terrible happened to your family.

I am thinking about that all the time.

I realize that you had to make a very difficult decision then, which for me meant a very significant change.

I had been living without a small intestine for six years, meaning that I could not take in food through my bowels. I lived on nutrition administered through my blood vessels. That was quite difficult because I had all kinds of side effects and I could not do the things I liked to do like sporting, working etc. My life has become so much better since my small intestine transplantation, especially the last few years I have become much stronger physically.

I now can eat, work, and sport again and a lot more. In the last five years I had never any kind of rejection (that happens quite often); it means that your family member was a good match for me.

I want to thank you very much for having made available the organs of your family member.

I hope you are doing well and I realize that you will never forget what happened and that you will always feel the pain.

I wish you all the best and a lot of love from the people around you.

Warm greetings to you all.

Kallis doonor,

Kuidas tänada kedagi, kes on päästnud elu? Ei ole sõnu kirjeldamaks seda tänulikkust ja õnnistust, mida ma tunnen, olles saanud oma elus teise võimaluse.

Olen neljakümnendates naine, mul on oma väikeettevõte, mis on andnud võimaluse töötada paljudes kohtades üle maailma. Aprilli lõpus haigestusin ma ägedasse maksapuudulikkusesse ilma igasuguse eelneva hoiatuseta. Kõik läks väga kiiresti ja juba kaks nädalat pärast haiglasse sattumist toimus siirdamine.

Emotsionaalselt on paar viimast kuud olnud minu jaoks kui ameerika mäed. Kuid tohuti tänutunne sinu ja su lähedaste ning nende imeliste arstide ees, kes te päästsite mu elu, on jääv! Siiani on minu taastumine olnud väga kiire ja arstid on seniste edusammudega rahul.

Palun tea, et mina ja mu perekond oleme sinust palju mõelnud. Oleme väga tänulikud minu paranemise üle ning teadmine, et meie heaolu tuleb kellegi teise kaotusest, on väga delikaatne ja vastuoluline. Oleme südames teiega...

Me oleme väga liigutatud sinu lahkest elundiannetusest. Ma tunnen endas korraga õnne, õnnistust ja lugupidamist. Parim mida ma hetkel teha saan, on oma tänulikud mõtted kirja panna. Võrreldes varasemaga on see läbielamine pannud mind elu ja selle võimalusi hindama veelgi enam.

Ma tänan sind oma südame põhjast - ilma sinuta poleks mind täna siin!

Kuigi me ei saa kunagi üksteist tundma, on osake sinust minuga kuni ma elan. Sa oled teinud mulle kõige hinnalisema kingituse - seega luban sulle, et annan oma parima ja naudin elu täielikult.

Armastuse ja austusega
 

 Mina soovin jagada oma lugu elusdoonori poolelt.

Olen neerudoonor oma vennale, kes on minust 10 aastat noorem.

Kui sain teada venna olukorrast, et ta peab käima 2 aastat dialüüsis ja saama uue neeru, siis seda teemat uurides sain kohe aru, et kõige pealt peaksin minema uuringutele, sest elusdoonori neerul on väga palju eeliseid - neer hakkab reeglina kohe tööle, äratõukerisk on väiksem ja selle eluiga on oluliselt pikem (kuni 40 aastat võrreldes surnud inimese kuni 10-15 aastaga). See ju kõige väiksem asi, mida venna heaks teha saan - uurida, kas ma üldse sobin. Kui ei oleks sobinud, siis nii ongi. Teine oluline väärtus uuringutele minemise puhul on see, et sain endale suuremahulise terviseauditi teha. Tervise olukorra hindamine on vajalik selleks, et enda tervist ohtu ei seaks, kui neeru ära annan ja ka operatsioonitüsistusi ei tekiks ning kiiremini taastuks. Välistada hilisemaid haigusi muidugi ei saa, aga hetkel mingeid ohumärke ei olnud.

Otsustada, kas anda või mitte, ei ole üldse kohe vaja. Anna endale aega, mine uuringutele, vestle arstidega, kogu infot ja kui ka teine etapp, so neeru sobivus saajaga ka klapib, siis saab otsuse teha kõige põhjal, mida juba  tead.

Meie neerusiirdamine toimus Rootsis, kuna minu venna tervisekindlustus on seal. Doonor kutsutakse ükskõik mis riigist vaja, kohale. Pakutakse tõlki kõikidele vestlustele, uuringutele. Toetakse, vesteldakse. Kõik kulud makstakse doonorile kinni (sh uuringud, operatsioon, haiglasolek), et neeru annetus oleks vabatahtlik ning elukvaliteet uuringute ja operatsiooni eel, ajal ja pärast ei langeks. Samuti on doonori Eestis haigusleht 1.päevast ja 100%, kuid tulumaks läheb ikkagi maha.

Meie mõlema operatsioonid kulgesid väga hästi, siirdatud neer hakkas kohe tööle, äratõuget ei tekkinud, voolikud eemaldati järgmisel päeval, valud olid paar päeva ja haiglas mina 5 päeva, vend 7 päeva. Hakkasime samal päeval liikuma, siis on taastumine ka kiirem. Minu kui doonori operatsioon oli lapraskoopiline, kõhu alumisse bikiinipiirkonda tehakse ka suurem sisselõige, kust neer tervena välja võetakse. Vennale siirdati neer reiearterisse, sest mittetöötavaid neere üldjuhul ei eemaldata. Kui oled terve ja positiivne, siis operatsioonist taastumine ei ole üldse mingi raskus.

Tahan öelda, et tervel inimesel ei ole ühe neeruga elamine mingi probleem, vaja vaid käia 1x aastas kontrollimas. Kogu elustiil on sama, isegi parem, sest kaalu tasub jälgida ja tervislikult elada ka. Ja kui peaks mingi haiguse tagajärjel neerukahjustus tekkima, siis ei ole vahet, on sul üks või kaks neeru, sest kui on kaks, siis kahjustus levib väga kiiresti ka sellele ning ikkagi oled olukorras, kus on vaja uut neeru. Muidu ju doonoreid üldse vaja ei oleks, kui saaks kahjustunud neeru välja lülitada ja teise neeru tööle jätta.

Neerudoonoriks olemine ei seadnud minu elu kordagi ohtu, sest igakülgsed uuringud ning minu vaba tahe ja soov venna elu päästa aitasid õnnestumisele kaasa! Soovitan doonoriks olemist, kui sa hinges seda ise muidugi väga soovid, et aidata oma lähedast või sugulast või tuttavat!