Jaanikal diagnoositi 1994. aastal neerupuudulikkus. Pool aastat hiljem, kui Jaanika oli 21-aastane, otsustas tema 22-aastane tädipoeg anda talle oma neeru. Täna ootab Jaanika taas uut neeru ja sedapuhku juba kolmandat. Peetril avastati 80ndate lõpus neeruvaagnapõletik. 2000. aastal sai Peeter endale uue neeru, mis on siiani vastu pidanud. Need kaks kohtusid esmakordselt neerulaagris ning tänaseks on nad koos elanud 19 aastat.

Jaanika on väga tänulik oma tädipojale, kes talle uue neeru kinkis. „Elusdoonoriga on see teistmoodi, sa pidevalt mõtled, kuidas ma talle tasun või mida ma saaksin tema heaks teha. Sulle jääb see süütunne, et kui temaga peaks midagi juhtub ja tal endal oleks seda vaja, mis siis saab. Õnneks on tal kõik väga hästi,“ räägib Jaanika, kel väga suuri siirdamisjärgseid kõrvalnähte ei tekkinud. Kuna tol ajal ei soovitatud pärast siirdamist kohe tööle asuda, siis oli Jaanika sunnitud koju jääma ning tööle naasis ta tagasi 1,5 aastat hiljem.
Kahjuks pidas Jaanikale siiratud neer vastu vaid seitse aastat ning siis pidi ta minema dialüüsi. Dialüüs ehk neeruasendusravi on meetod, mille abil on võimalik eemaldada neerupuudulikkusega haige vereringest mürgiseid jääkaineid ja üleliigset vedelikku. Aega läks kolm aastat, kui Jaanika sai enda oma teise uue neeru. „Selle siirdamisega läks väga lihtsalt. Põhimõtteliselt kohe pärast siirdamist läksin tööle tagasi. See on ikka suur vahe, kas sa oled dialüüsis või sulle on siirdamine tehtud. Viimasel juhul tunned ennast ikka terve inimesena,“ arutleb Jaanika.

Praeguseks on Jaanikale viimasena saadud neer väga kehvas seisus. Ta on olnud 5 aastat dialüüsis ning oodanud uut neeru. „Dialüüs tähendab minu jaoks praegu seda, et pean iga õhtu hiljemalt kell 22 kodus olema, 11 tundi dialüüsiaparaadi küljes olema ning väga midagi teha ei saa,“ tõdeb Jaanika, keda olukord siiski ei heiduta ja täiskohaga tööl käib ta siiani. Jaanika töötab kroonilist neerupuudulikkust põdevate patsientidega.

Peeter sai uue neeru siis, kui oli 27-aastane. Peeter käis 3,7 aastat dialüüsis, enne kui uue neeru sai. Tol ajal ehitustöölisena palgal olnud Peeter käis haiglas neli korda nädalas ning ühe sessiooni pikkuseks kujunes peamiselt 3−4 tundi. Tänaseks on siirdamisest möödunud 19 aastat ning erinevalt Jaanikast on tema neer siiani vastu pidanud. Peeter ei tea, kes oli talle neeru loovutanud inimene, kuid mõtleb talle tihti ja on igavesti tänulik.

Kõige raskemaks asjaks dialüüsi juures peab Peeter seda, et päevas võis tarbida vaid 200 grammi vett. „Eks vahepeal läks mul selle reegli järgimine käest ära ka, ükskord oli mul paarkümmend liitrit vett kehas üle ning muidugi sain arstide käest noomida. Ise sain ka aru, et midagi on valesti, kui päevane norm oli läinud üle. Näiteks kui selili telekat vaatasin diivanil, tundsin, kuidas vesi kopsus on,“ räägib Peeter, kelle arvates kulges ülejäänud dialüüsi aeg üldiselt hästi.

Lisaks sarnasele läbielamisele seob Jaanikat Ja Peetrit kirg mootorrataste vastu. „2007. aastal sattusin seltskonda, mille liikmed tegelesid mootorratastega. Otsustasin sõitma hakata, kuid enne oli vaja teha endale load. Kui Jaanika seda kuulis, siis ütles ta mulle, et tema taga istuma ei hakka ja tuli tegi ka load,“ räägib Peeter nende ühisest hobist.

Nii Peeter kui ka Jaanika nõustuvad, et enne siirdamist ei olnud neil kummalgi hirmu, vaid pigem ootusärevus. Saades info, et oodatud neer on leitud, tundsid mõlemad rõõmutunnet ja hakkasid kiirelt otsima transporti Tartusse. „Minu teise neeru saabudes olime üldse Saaremaal. Mul oli telefon toas ja ühel hetkel avastasin portsu vastamata kõnesid. Pahandasin veel Peetriga, et tema sõbrad minu numbrile helistavad. Tagasi helistades selgus, et tegu on hoopis siirdamiskoordinaatoriga. Meil väga vedas, et jõudsime viimase praami peale ning peale pikka sõitu ka Tartusse,“ meenutab Jaanika, kes ootab ka praegu võõrastelt numbritelt kõnesid, lootes, et helistajaks on siirdamiskoordinaator.
Küsides, kuidas suhtutakse Eestis inimestesse, kellele on siiratud organ, jäävad Jaanika ja Peeter ühisele arvamusele, et inimeste teadlikkus on madal. „Meid tuleb võtta natuke teistmoodi. Ma ei saa olla kollektiivis, kus keegi on haige. Me ei saa sõita ühistranspordis. Meie immuunsus on ikkagi nii madal, et jääme kergemini haigeks. Kui võtate siirdatud elundiga inimese tööle, siis tuleks seda aktsepteerida,“ tõdeb Peeter.

Peeter ja Jaanika soovitavad potentsiaalsete doonorite lähedastel mitte kuulata õudusjutte seoses elundidoonorlusega. „Kumb on lihtsam – kas inimest maha matta või teada, et ta elab veel kuskil edasi? Loomulikult see on raske hetk kõigile, aga nii mõeldes on äkki lihtsam. Pealegi võib üks doonor oma elundite ja kudede loovutamisega päästa kaheksa inimese elu ning see on tänuväärne tegu,“ ütleb Peeter lõpetuseks.