Optiline – eesmärk parandada nägemisteravust eelneva sarvkesta hägustumise tõttu, mis oli põhjustatud silma mehhaanilisest traumast, söövitusest, põletikust või düstroofilisest haigusest.
Tektooniline – taastada kornea terviklikkus ja silma anatoomia perforatsiooni või õhenemise järel.
Terapeutiline – asendada põletikuline sarvkest uuega, kui pikaajaline ravi pole andnud soovitud tulemusi.
Kosmeetiline – taastada normaalne silma väljanägemine ilma nägemisteravuse paranemiseta.
Esimene edukas sarvkesta siirdamine tehti 1905. aastal Eduard Zirm’i poolt Olomoucis, Tšehhis. Vene silmakirurg Vladimir Filatov jõudis eduka siirdamiseni 1931. aastal, kui kasutas surnud doonori sarvkesta. Põhjalikult kirjeldas ta oma tehnikat 1936. aastal.
Eestis teostati esimene sarvkesta siirdamine 1948. aastal dr. Leo Schotteri ja dr. Aleksandra Gerassimova poolt. Eestis on viimasel kümnendil teostatud igal aastal ca 40-50 sarvkesta siirdamist Ida-Tallinna Keskhaigla Silmakliinikus ja Tartu Ülikooli Kliinikumi Silmakliinikus. Silma sarvkesta siirdamist ootab Eestis pidevalt mitukümmend patsienti.
Sarvkest ehk kornea on silma eesmine läbipaistev osa, mis katab iirist, pupilli ja eeskambrit. Sarvkesta siirdamine on kirurgiline protseduur, mille käigus eemaldatakse retsipiendi kahjustunud sarvkest ja asendatakse see doonori läbipaistva sarvkestaga kas kogu paksuses või kihiliselt. Doonorsarvkest võetakse doonori surma järgselt ja säilitatakse vastavas säilituslahuses. Sarvkesta siirdamine retsipiendile toimub võimalikult kiiresti, soovitavalt ühe nädala jooksul. Ilma doonorsarvkestata ei ole taolised operatsioonid üldse võimalikud.
Prognoos retsipiendi nägemise taastumisele on üsna hea. Läbipaistev sarvkest võib jääda läbipaistvaks paljudeks aastateks kuni eluks ajaks.
Luukoe siirdamist luumurru ravis üritati esmalt kasutada juba 20. sajandi alguses, kuid selle kliiniline kasutamine on seotud siiski ortopeedilise kirurgia ja luubioloogia arenguga alates eelmise sajandi 60-ndatest aastatest.
Eestis loodi kudede pank 1961. aastal prof. Artur Linkbergi initsiatiivil. Vajaduse koepanga järele tingis veresoontekirurgia areng Maarjamõisa Haiglas, kus haigete edukaks raviks vajati doonorveresooni. Laialdane kunstmaterjalist implantaatide kasutuselevõtt veresoontekirurgias ja doonorluukoe siirdamiste arvu pidev kasv ortopeedias muutis järgnevatel aastakümnetel kudede panga sisuliselt luupangaks. 1995. aastast on meie luupank ka Euroopa Koepankade Assotsiatsiooni liige. Käesolevaks on kudede pank tegutsenud juba 50 aastat, mis on märkimisväärne saavutus kudede säilitamise ajaloos tervikuna.
Kaasajal on luukude veretoodete järel enim siiratud kude maailmas. Igal aastal tehakse maailmas ligi 2,2 miljonit protseduuri, mille käigus kasutatakse erinevatel põhjustel luukoe siirdamist. Enamasti kasutatakse selleks patsiendi enda luud. Sageli siiski haige enda luust ei piisa ja siis kasutatakse doonorilt saadud luukude.
Doonorluukoe hankimine, töötlemine, säilitamine ja väljastamine ongi luupanga ülesanne. Igal aastal tehakse Euroopas ligi 300 000 luukoe siirdamist. Tartu Ülikooli Kliinikumi luupanga andemetel on viimastel aastatel tehtud Eestis keskmiselt 100 siirdamist aastas. Igapäevases praktikas kasutatakse doonorkude peamiselt luudefektide täitmiseks puusa-ja põlveliigese kunstliigeste operatsioonidel, luutuumorite eemaldamisel luukoe asendamiseks ja luudefektide täitmiseks luumurru ja seljakirurgias, eriti hõrenenud ehk osteoporootilise luu korral.
Doonorluid võetakse nii elus- kui surnud doonorilt. Elusdoonoriks saab potentsiaalselt olla iga puusa kunstliigese operatsiooni läbiv patsient, kellelt eemaldatakse liigesevahetuse käigus reieluupähik. Kõik doonorid läbivad Euroopa Liidus inimkudede käitlemiseks kehtestatud ranged nõuded, mis on rakendatud ka Eestis. Ravimiamet on luukoe siirdamiseks väljastanud tegevusload Tartu Ülikooli Kliinikumile, Põhja-Eesti Regionaalhaiglale ja Ida-Tallinna Keskhaiglale.
Tartus kasutatakse doonorveresooni alates 1960-ndatest aastatest, mil prof A. Linkbergi juhtimisel loodi Tartu Toome Haavakliinikus eraldi veresoontekirurgia osakond. Praegu toimub sellekohane tegevus Tartu Ülikooli Kliinikumis, Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ja Ida-Tallinna Keskhaiglas.
Inimpäritolu doonorveresooni saadakse nii elusdoonoritelt veresoonelõikuste käigus (näiteks veenilaiendite eemaldamisel) kui ka surnud doonoritelt. Doonorsooni kasutatakse peamiselt kahel otstarbel:
- veresoonte kirurgias verevarustuse taastamiseks juhtudel, mil patsiendi enda veenid või arterid on mingil põhjusel sulgunud;
- südamekirurgias isheemiatõve haigetel südame verevarustuse parandamiseks.
Elundidoonorilt võetud nahasiirikuid (allonahka) kasutatakse kõige enam raskete põletustraumadega haigete ravis. Harvem kasutatakse neid traumajärgsete haavade ja infektsioonist tingitud ulatuslike nahakahjustuste ravis.
Koostöös Helsingi põletuskeskusega ja Euroopa nahapangaga töötati Eestis allonaha võtmise, säilitamise ja siirdamise juhised välja 2013. aastal Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, kus asub täiskasvanute põletustele spetsialiseerunud raviüksus – plastikakirurgia ja põletusravi osakond. Ravimiameti tegevusluba väljastati 2014. aastal. Esimesed allonaha siirikud võeti elundidoonoritelt 2014. aasta lõpul ja esimesed siirdamised tehti 2015. aasta augustis ja septembris.
Allonahk võetakse surnud doonori jäsemetelt vaid väga õhukese 0,3 - 0,4 mm paksuse kihina. Elupuhuselt paraneks selline haav 1 - 2 nädalaga. Doonornahka säilitatakse glütseroolilahuses kuni viis aastat ning seda kasutatakse haavade ja koedefektide ajutiseks katmiseks.
Allonahk on ajutine haavakattematerjal. See vähendab vedeliku ja elektrolüütide kadu suurte haavapindade kaudu ning on barjääriks infektsiooni sissetungimisele, vältides haavasepsise teket. Allonahka kasutatakse haavade bioloogilise kattena ulatuslike pindmiste põletuste korral. See loob paranemist soodustava keskkonna (niiskus, temperatuur) ja stimuleerib haava paranemist. Paranenud pinnalt irdub allonahk ise, kui haav selle all on paranenud.
Sügavate põletuste ravi põhiprintsiip on haavade puhastamine põlenud kudedest ja katmine patsiendi oma nahaga (naha autotransplantatsioon). Ulatuslike põletuste korral on oma naha siirdamise võimalused piiratud, kuna kahjustamata nahapinda nahasiirikute saamiseks on vähe. Sel juhul on suureks abiks ajutine allonaha või kombineeritult patsiendi oma naha ja allonaha kasutamine.
Allonaha kasutamine annab arstidele võimaluse päästa üha ulatuslikemate põletustraumadega patsiente.