Doonor on isik, kes annetab vabatahtlikult midagi. Meditsiinis mõistetakse doonori all elavat või surnud isikut, kes annetab raviotstarbeliseks siirdamiseks elundi, koe või rakke.
Kui haiguse või õnnetuse tõttu saadud raske ajukahjustuse tagajärjel peaaju enam ei funktsioneeri ja inimest päästa pole võimalik, siis võivad tema terved elundid ja koed aidata teisi inimesi.
Meditsiiniliselt tähendab ajusurm seisundit, mille korral inimese peaaju on taaspöördumatult lakanud funktsioneerimast ning südametegevust ja hingamist toetatakse kunstlikult aparaatide ja ravimite abil. Nende väljalülitamisel kaovad kõikide elundite funktsioonid. Ajusurma kohta saab täpsemalt lugeda siit.
Ajusurmas doonor saab aidata mitut abivajajat: kuni kuus inimest saavad uue elundi (neerud, maks, kopsud, süda ja pankreas), kaks inimest uue silma sarvkesta ning lisaks võivad veresoontest, nahast ja luukoest abi saada veel paljud patsiendid.
Neerudoonoriks võib olla neerusiirdamist vajava patsiendi lähisugulane, kes loovutab ühe neeru vaba tahte alusel. Ühe neeru loovutamine ei kahjusta hea tervisega inimest, sest neerudel on suur kompensatsioonivõime. Kui inimesel on ainult üks terve neer, siis ei teki mingeid talitlushäireid. Neeru loovutanud inimesed peavad küll hoiduma teatud riskiteguritest nagu suitsetamine ja ülekaal, samuti tuleb jälgida vererõhku ning iga mõne aasta järel tegema perearsti juures uriini- ja vereanalüüsi. Ühe terve neeruga elamine ei sea muid piiranguid – võite elada täiesti normaalset, aktiivset elu. Loe lisa infovoldikust.
Veresoonte ja luukoe puhul kasutatakse samuti elusdoonoritelt saadud materjali. Siirdamiseks kasutatavaid kudesid saab nn. kirurgilise tegevuse jääkidest näiteks veenilaiendite eemaldamise või liigesproteesimise käigus.
Kõige enamlevinud donatsiooni vorm on veredoonorlus. Veredoonorlusest saate lähemalt lugeda Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuse, Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse, Pärnu Haigla vereteenistuse ja Ida-Viru Keskhaigla vereteenistuse kodulehekülgedelt.
Vereloome tüvirakkude puhul on tegemist taastuvate rakkudega ning rakkude annetamine ei kahjusta doonorit ühelgi viisil. Esmalt püütakse leida sugulasdoonorit patsiendi õdede-vendade seast (õde/vend sobib 25% tõenäosusega). Registridoonorid on vabatahtlikud, kes on liitunud luuüdi doonorite registriga väljendades sellega valmisolekut annetada vereloome tüvirakke ükskõik millisele patsiendile. Veel on võimalik saada vereloome tüvirakke peale lapse sündi platsentast ja nabaväädist. Lähemalt saab vereloome tüvirakkude doonorlusest lugeda Tartu Ülikooli Kliinikumi luuüdi doonorite registri kodulehelt.