Dr Tanel Laisaar on rindkerekirurg, kes 2010. aastal viis läbi esimese kopsusiirdamise Eestis, avades sellega uue peatüki Eesti meditsiini ajaloos. Dr Laisaare sõnul teatakse Eestis elundidoonorlusest vähe ja seepärast on oluline seda teemat inimestele laiemalt tutvustada. „Inimesed peavad omavahel sellest rääkima, sest me ei tea kunagi, mis meie enda või meie lähedasega juhtuda võib,“ sõnab dr Laisaar.

Kuidas toimub siirdamine Eestis?
Siirdamiseks on vaja elundidoonorit. Eestis on põhilisteks doonoriteks ajusurmas inimesed, teatud juhtudel kasutatakse neerusiirdamiseks ka elusdoonoreid. Neeru saab aga doonor loovutada vaid inimesele, kellega tal on geneetiline või emotsionaalne side. Elusdoonorilt neeru eemaldamine on võimalik ilma tema tervist kahjustamata. Kõigi teiste organite siirdamiste ja ka lõviosa neerusiirdamiste puhul kasutakse Eestis siiski ajusurmas doonori elundeid.
 
Mis on ajusurm?
Ajusurm on kindlatele kriteeriumitele vastav seisund, mis võrdub inimese surmaga. Seda diagnoosivad intensiivraviarst ja neuroloog vähemalt kahekesi. Alles pärast ajusurma diagnoosimist  kerkib esile elundite loovutamise küsimus. Sellisel juhul tuleb arvestada lahkunu eluajal tehtud otsusega. Kuna lahkunu käest küsida ei saa, siis tavaliselt on ainus võimalus küsida seda lähedastelt. Kuigi olemas on doonorikaardid ja patsiendiportaalis www.digilugu.ee saab anda allkirjastatud nõusoleku oma organite surmajärgseks loovutamiseks, kasutavad neid võimalusi väga vähesed. See tähendab, et enamasti meil lahkunu otsuse kohta info puudub ja lähedased ei tea, mida lahkunu oleks soovinud. Probleem tekibki, kui lahkunu pole oma soovi avaldanud või see ei ühti lähedaste arvamusega. Kui lähedased on elundidoonorlusele väga vastu, siis keegi elundeid eemaldama ei hakka. Seepärast ongi kõige kindlam oma soovidest lähedastele rääkida ja täita patsiendiportaalis allkirjastatud avaldus.
 
Aga miks ei ole inimesed doonoriks olemisega nõus?
See on väga keeruline temaatika ja ühest vastust sellele ei ole. Põhjuseid on erinevaid, aga üks olulisimaid on kindlasti see, et suurem osa neist surmadest on väga ootamatud. Lähedastel tuleb lisaks leinale tegeleda ka doonorluse teemaga, mis on ilmselgelt neile liiast. Tekib eitamine ning organite eemaldamisest võidakse keelduda. Kindlasti on väga suur roll inimesel, kes lahkunu lähedastega räägib. See on tavaliselt patsiendiga enne ajusurma diagnoosimist tegelenud intensiivraviarsti töö.
Nii kaua, kuni inimene on elus, teevad arstid kõik, et teda päästa. Kui on selge, et tegu on ajusurma seisundiga, tuleb see fikseerida kindlate kriteeriumite põhjal ja alles seejärel kerkib üles elundite loovutamise teema. Kui keegi peaks nüüd kartma, et pärast tahteavalduse täitmist teda haiglas hiljem ei ravita, vaid vaadatakse kui elundidoonorit, siis nii see kindlasti ei ole. See on Eestis täielikult välistatud.
 
Millised on inimeste hirmud seoses elundidoonorlusega?
Ma arvan, et põhiline on info ootamatus. See on niivõrd ootamatu olukord, mil tuleb langetada kiireid otsuseid. Seepärast on mõnedes riikides väga selgelt reguleeritud, et kui inimene ei ole eluajal väga kindlalt deklareerinud, et ta on organite eemaldamise vastu, siis ta on nõus ja lähedaste käest ei peagi küsima. Mõnes mõttes on see hea, sest võtab lähedastelt ära kohustuse sellist otsust langetada. Alati on lihtsam teha otsus, kus midagi ei tehta, aga mõtlema hakates saab enamus inimesi aru, et lubavast otsusest saab tulla ainult kasu.
 
Kui suur on tahteavalduse roll Eestis?
Tahteavaldusel on roll, kuid lähedastega räägitakse ikka. Kui lähedased on organite eemaldamisele mingil põhjusel väga radikaalselt vastu, siis nendega konflikti ei minda.
Inimesed peavad omavahel rääkima. Me ei tea kunagi, mis võib juhtuda ja kes peab otsuse langetama. Seetõttu on oluliselt parem, kui info on fikseeritud digiloos. Sellisel juhul on arstil kindel juhis, kuidas lähedastega teemast rääkida.
 
Milliseid organeid on võimalik siirata?
Siirata saab organitest südant, kopsu, neeru, maksa, pankreast, soolt ning erinevaid kudesid ja rakkusid. Meie patsientidele siiratakse südant Helsingis, teisi organeid siiratakse ka Eestis. Iga koe või organi jaoks on olemas eraldi inimene, kes vastava valdkonna eest vastutab.
Ajusurmas doonori olemasolul informeeritakse esmalt siirdamiskoordinaatorit, kes selle info omakorda edastab kõigi valdkondade spetsialistidele. Iga spetsialist peab otsustama, kas vastav organ või kude üldse sobib siirdamiseks ning kas see sobib kellelegi Eestis. 2017. aasta oktoobrist oleme Scandiatransplandi liige ning meie patsientidele mingil põhjusel mittesobivaid organeid saame pakkuda teistele Põhjamaade riikidele ja saame sealt ka vastu.
Organi sobivus siirdamiseks sõltub eelkõige organi funktsioonist, sobivus konkreetsele patsiendile aga paljudest parameetritest nagu veregrupp, koesobivus, organi suurus jne. Kui iga spetsialist on oma vastuse andnud, hakkab siirdamiskoordinaator tegelema logistikaga. Kõik organid tuleb eemaldada operatsiooni käigus ühekorraga ning seejärel kiiresti siirata, sest elundid ei ela igavesti.  Pärast elundi eemaldamist doonorilt on selle siirdamiseks aega umbes neli tundi.
 
Kui tihti esineb kõnesid, kus pakutakse organeid?
Eestis on umbes 30 ajusurmas elundidoonorit aastas, seega 30 kõnet. Pärast Scandiatransplandiga liitumist on neid kõnesid sagedamini, kus meile pakutakse organit, millele ei leita Põhjamaades sobivat retsipienti. Riikide vahel toimub rotatsioon. Kui oleme rivi eesotsas, siis tuleb pakkumisi iga paari päeva tagant, aga sageli need organid ei sobi. Kui oleme organi saanud, siis läheme järjekorra lõppu ja teistele riikidele pakutakse enne meid.
Eelmisel aastal tegime Eestis neli kopsusiirdamist ja pooltel kordadel saime doonorkopsud välismaalt. Sellisel juhul tuleb doonororganil ka ise järel minna, kuid selle siirdamine toimub Tartus.
 
Millest sõltub organi sobilikkus?
See oleneb organist. Neer on organ, mida saab eemaldada pea kõigilt organidoonoritelt, samas tuleb arvestada individuaalset koesobivust. Doonoritelt eemaldatud kops ja süda sobivad siirdamiseks vaid 20−25%, mistõttu on sobilikke organeid palju vähem kui doonoreid. Südame puhul koesobivust ei arvestata, oluline on selle suurus. Samuti on üks kriteeriumeid doonori vanus, näiteks südame või kõhunäärme doonor peab olema tunduvalt noorem kui neerudoonor. Organi kvaliteeti mõjutab ka intensiivravi ja ajusurma põhjus. Näiteks trauma korral võivad elundid olla kahjustatud ja neid siirata ei saa.
 
Te olete arst, kes tegi esimese kopsusiirdamise Eestis. Kuidas Te selleks valmistusite?
Tõsisema ettevalmistustega alustasime umbes kaks aastat enne esimest siirdamist. Ühest küljest oli see siirdamise tehnilise poole õppimine, aga palju oli ka logistika korraldamist ning spetsiifiliste ravimite, lahuste ja vastava aparatuuri muretsemist. Kirurgilist tehnikat õppisin Viinis, kus asub üks maailma suurimaid kopsusiirdamise keskusi. Meie esimese patsiendi kopsusiirdamine toimuski seal, kuid järgmised tegime juba Eestis.
 
Mis teid innustas või motiveeris?
Olen kogu elu püüdnud uusi asju kasutusele võtta. Tolleks hetkeks olid muud olulised arendused tehtud ja sobiv meeskond olemas. Lisaks üha selgemalt esilekerkiv patsientide vajadus, kelle jaoks kopsusiirdamine oli ainus võimalus paraneda.
 
Kas on võimalik, et tulevikus hakkame organeid hoopis laboris kasvatama?
Organi täiesti nullist kasvatamine lähiajal veel võimalik ei ole. Katsetusi on tehtud tüvirakkudega, kuid organid on väga erinevad ja keeruliste funktsioonidega. Ilmselt on kõige kaugemale jõutud südamega, kus eksperimentides on kasvatatud süda, mis on isegi kokku tõmbama hakanud, aga toimiva organi saamiseni läheb veel palju aega. Pigem on vaja teha tööd, et vältida siiratud organi äratõuget või leida võimalused patsiendi kahjustunud organi parandamiseks, mis võimaldab vältida siirdamist.
 
Lood seoses patsientidega
Iga patsient on millegipoolest eriline. Oleme võtnud ette piiripealseid juhtumeid ja mitmel juhul on siirdamine õnnestunud hästi. Siirdasime kopsud patsiendile, kellest Viinis keelduti, sest kaasuvate haiguste tõttu oli risk liiga kõrge. Kõik läks aga hästi ja patsient käib praegu tööl. Kõige rohkem rõõmu valmistavad noored inimesed, kes peale edukat siirdamist igapäevaellu naasevad ja peale vaadates ei saa arugi, et neil oleks mõni terviseprobleem olnud.
Kopsusiirdamiste puhul on kahjuks suur oht äratõukereaktsiooni tekkeks, mistõttu oleme patsiente ka  kaotanud. Erandjuhtudel saab teha ka korduvsiirdamise, kuid sageli ei ole see siiski võimalik. Meie esimesele Viinis siiratud patsiendile oleme teinud Eestis korduva kopsusiirdamise ja praegu läheb tal kenasti. 
 
Mida võiksid inimesed elundidoonorlusest kindlasti teada?
Oluline on, et inimesed arutleksid sellel teemal ning teaksid, et võivad Eesti meditsiini usaldada. Me võitleme iga inimese elu ja tervise eest. Ajusurma korral on võitlus kahjuks läbi, siis enam midagi teha ei saa. Tänapäevane intensiivravi aga suudab hoida mõningaid organeid töös, mida saab piiratud aja jooksul kasutada siirdamiseks. Kedagi ei käsitleta elundidoonorina enne, kui ajusurm on diagnoositud. Iga raviarstid on väljas oma patsiendi heaolu eest ning siirdamiskeskusesse jõuab info alles pärast ajusurma diagnoosimist.
 
Kui pikk on Eestis kopsusiirdamise ooteaeg?
Eestis on keskmine kopsusiirdamise ooteaeg kuus kuud alates patsiendi võtmisest siirdamise ootelehele. Mõne patsiendi puhul võib see aeg olla oluliselt lühem, vaid paar kuud, kuid on oodatud ka üle kahe aasta. Tavaliselt võetakse siirdamise ootelehele patsient, kelle eeldatav eluiga ilma siirdamiseta on alla kahe aasta. Kahjuks mõnel juhul ei jõuagi patsient ära oodata talle sobiva organi leidmist.
Erakorralisi siirdamisi, kus inimene vajab kopsu paari päeva või mõne nädala jooksul, tuleb ette harva. Esimest erakorralist siirdamist tehes ei olnud me veel Scandiatransplandi liige, kuid patsient vajas kopsu mõne nädala jooksul ja see oli ta ainus võimalus. Võtsime ta ootelehele, kuigi teadsime, et tõenäosus nii lühikese aja jooksul organit leida on pea olematu. Ometi saime kopsu juba samal päeval ning patsient elab tänaseni. Üks võimalus mitmest miljonist, et selline asi juhtub, aga juhtus.
 

Terve pere ühel pildil. Dr Laisaar opereerimas koos oma isa Vootele Laisaarega, kes oli samuti tuntud rindkerekirurg. Pildi vasakul on Taneli ema Vaike Laisaar, kes oli anestesioloog ehk narkoosiarst.