Elundidoonorilt võetud nahasiirikuid (allonahka) kasutatakse kõige enam raskete põletustraumadega haigete ravis. Harvem kasutatakse neid traumajärgsete haavade ja infektsioonist tingitud ulatuslike nahakahjustuste ravis.
Koostöös Helsingi põletuskeskusega ja Euroopa nahapangaga töötati Eestis allonaha võtmise, säilitamise ja siirdamise juhised välja 2013. aastal Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, kus asub täiskasvanute põletustele spetsialiseerunud raviüksus – plastikakirurgia ja põletusravi osakond. Ravimiameti tegevusluba väljastati 2014. aastal. Esimesed allonaha siirikud võeti elundidoonoritelt 2014. aasta lõpul ja esimesed siirdamised tehti 2015. aasta augustis ja septembris.
Allonahk võetakse surnud doonori jäsemetelt vaid väga õhukese 0,3 - 0,4 mm paksuse kihina. Elupuhuselt paraneks selline haav 1 - 2 nädalaga. Doonornahka säilitatakse glütseroolilahuses kuni viis aastat ning seda kasutatakse haavade ja koedefektide ajutiseks katmiseks.
Allonahk on ajutine haavakattematerjal. See vähendab vedeliku ja elektrolüütide kadu suurte haavapindade kaudu ning on barjääriks infektsiooni sissetungimisele, vältides haavasepsise teket. Allonahka kasutatakse haavade bioloogilise kattena ulatuslike pindmiste põletuste korral. See loob paranemist soodustava keskkonna (niiskus, temperatuur) ja stimuleerib haava paranemist. Paranenud pinnalt irdub allonahk ise, kui haav selle all on paranenud.
Sügavate põletuste ravi põhiprintsiip on haavade puhastamine põlenud kudedest ja katmine patsiendi oma nahaga (naha autotransplantatsioon). Ulatuslike põletuste korral on oma naha siirdamise võimalused piiratud, kuna kahjustamata nahapinda nahasiirikute saamiseks on vähe. Sel juhul on suureks abiks ajutine allonaha või kombineeritult patsiendi oma naha ja allonaha kasutamine.
Allonaha kasutamine annab arstidele võimaluse päästa üha ulatuslikemate põletustraumadega patsiente.