Südamesiirdamine

 

Ajalooline ülevaade

Andmed esimestest edukatest südametransplantatsiooni katsetest loomadel pärinevad 1940. aastatest. 1960. aastatel toimus juba mitmetes keskustes süstemaatiline töö südamesiirdamise metoodika väljatöötamiseks.

1967. aasta detsembris teostas Christiaan Barnard maailma esimese eduka südamesiirda- mise Lõuna-Aafrika Vabariigis Kaplinnas. Retsipiendiks oli 54-aastane Louis Washkansky ja doonoriks 25-aastane Denise Darvall, kellel oli diagnoositud ajusurm peale eelmisel päeval toimunud liiklusõnnetust. Louis Washkansky elas doonor- südamega 18 päeva ja suri kahepoolse kopsupõletiku tõttu.                                                                                                                   Dr Christiaan Barnard ja südameretsipient Louis Washkansky

1968. aastal teostati üle maailma kokku 100 südamesiirdamist. Kuna tol ajal ei suudetud efektiivselt kontrollida äratõukereaktsiooni, siis jäi patsientide eluiga lühikeseks ning esmane entusiasm lahtus. Kaasaegsete äratõukevastaste raviskeemide väljatöötamine toimus pikema aja jooksul. Südametransplantatsioonide sageduse kiire tõus algas 1980. aastatel. Viimase 25 aasta jooksul on siirdamiste sagedus püsinud samas suurusjärgus. Peamiseks piiranguks siirdamiste arvu edasisel suurenemisel on kvaliteetsete doonorelundite nappus.

 

Südametransplantatsioonide statistika

Rahvusvahelise Südame- ja Kopsutransplantatsiooni Ühingu (ISHLT) registrisse on viimasel kümnendil registreeritud 4000-4500 südamesiirdamist aastas. Teistest andmebaasidest võib leida ka veidi erinevat infot. Näiteks Euroopa Nõukogu poolt kogutud andmete põhjal tehti 2013. aastal maailmas kokku 6270 südamesiirdamist.

 

Näidustused südamesiirdamiseks

Südamesiirdamise näidustuseks on lõppstaadiumis südamepuudulikkus, mille ravivõimalused teiste olemasolevate vahenditega on ammendunud ja patsiendi edasine prognoos ilma transplantatsioonita halb. Siirdamise eelduseks on teiste elutähtsate organite säilinud funktsioon või lootus nende funktsiooni taastumiseks. Vastunäidustuseks ongi enamasti just pöördumatu kopsu-, neeru- või maksapuudulikkus. Südamesiirdamiseni viivatest haigustest moodustavad 90% erinevad südamelihase haigused (kardiomüopaatiad) ja koronaarhaiguse ehk südame isheemiatõve tagajärjel tekkinud südamepuudulikkus.

 

Siirdamisoperatsioon

Südamesiirdamine on klassikaline rinnakulõike ehk sternotoomia teel teostatav operatsioon, mis toimub kunstliku vereringe tingimustes. Üldlevinud on ortotoopne operatsioonitehnika, kus retsipiendi süda eemaldatakse ja uus doonorsüda asetub samasse positsiooni. Kirurgilised õmblused teostatakse suurte veresoonte (aort ja kopsuarter) ning südamekodade tasandil. Doonorilt eemaldatud südame maksimaalne lubatud vereringeta olemise aeg ehk nn isheemiaaeg on 4 tundi.

 

Prognoos pärast südamesiirdamist

Prognoos ja tüsistuste risk peale südametransplantatsiooni oleneb suurel määral siirdamiseni viinud haigusest ja patsiendi seisundist enne operatsiooni. Kõige suurem on tüsistuste risk esimestel kuudel pärast siirdamist. Hiljem on riske oluliselt vähem. ISHLT registri alusel on mitme aastakümne kokkuvõttes esimese aasta elulemus ca 80%, kuid viimastel aastatel on see näitaja hakanud paranema ja esimese aasta lõpuks on elus ca 90% südametransplantatsiooni läbinud patsientidest. ISHLT registris on elulemuse mediaan 11 aastat ehk 11 aastat pärast siirdamist on elus 50% patsientidest. Meie koostööpartneritel Helsingi Ülikooli Keskhaiglas on elulemuse mediaan 13 aastat.

 

Südame tööd toetav abipump

Viimase poole sajandi vältel on üritatud luua erinevaid abiseadmeid südame töö toetamiseks või asendamiseks. Esimese pumba edukat paigaldust on kirjeldatud juba 1966. aastal. Tänaseks on välja töötatud erinevaid pumpade tüüpe ning nende kasutussagedus on viimase 10 aastaga kiiresti tõusnud. Valdavaks pumba mudeliks on kujunenud püsiva vooluga vasaku vatsakese tööd toetav seade (LVAD ehk left ventricular assist device), kuna see on uuringutes näidanud suurimat pikaajalist töökindlust ja madalaimat tüsistuste riski. 

Ajalooliselt on olnud abipumpade kasutamise peamiseks näidustuseks patsiendi elushoidmine kuni südamesiirdamiseni (nn sildamine). Tänapäeval on juba kuni 50% südamesiirdamise patsientidest eelnevalt paigaldatud LVAD. Viimastel aastatel paigaldatakse abipumpasid üha enam ka neile patsientidele, kes vastunäidustuste tõttu südametransplantatsiooniks ei sobi. LVAD ei suuda praegu veel tagada patsiendile südamesiirdamisega võrreldavat elukvaliteeti ja kaugprognoosi.                                             Südame abipumba HeartWare mudel

 

Südamesiirdamise võimalikkus Eestis

Eestis ei ole südametransplantatsioone teostatud. Märtsis 2006 siirati doonorsüda 33-aastasele Eesti patsiendile San Camillo haiglas Roomas. 10 aastat pärast siirdamist on patsiendi tervislik seisund hea, ta saab elada normaalset igapäevaelu ja teha erialast tööd. Eesmärgiga luua toimiv süsteem kõigi Eestis südamesiirdamist vajavate patsientide jaoks, sõlmiti 2013. aastal koostööleping Helsingi Ülikooli Keskhaiglaga (HYKS). Selle kokkuleppe alusel toimub südamesiirdamine ning vahetu operatsioonijärgne ravi Eesti patsientidele Helsingis, seejuures doonorelund peab pärinema Eestist. Nimetatud koostöö raames on süda siiratud kolmele Eesti patsiendile (2016. aasta lõpu seisuga).

ama