Elundite siirdamine

Elundite siirdamine on elus- või surnud doonorilt eemaldatud elundi raviotstarbeline ülekandmine teisele isikule ehk retsipiendile, kellel on diagnoositud lõppstaadiumis elundipuudulikkus. Elundi siirdamine on tänapäeva meditsiinis igapäevane tegevus. Edukas siirdamine pikendab patsiendi eluiga. Sageli on siirdamine ainuvõimalik raviviis. Elundid, mida saab siirata, on neerud, maks, kopsud, süda, pankreas (kõhunääre) ning sool.

Elundisiirdamiste ajalugu ulatub tagasi eelmise sajandi esimesse poolde, kusjuures kirurgiline valmisolek elundite siirdamiseks oli olemas pikka aega enne, kui suudeti tagada siiratud elundi äratõuke vältimine ning elundi pikaajaline funktsioneerimine siirdamise järgselt. Esimene õnnestunud elundisiirdamine teostati 1954. aastal. Elundisiirdamise edasisele arengule aitas kaasa immuunsupressiivsete ravimite kasutuselevõtt.  

 

Esimesed edukad elundisiirdamised

1954 - esimene neerusiirdamine (Joseph Murray ja J.Hartwell Harrison, USA)

1966 - esimene pankrease siirdamine (Richard Lillehei ja William Keley, USA)

1967 - esimene maksa siirdamine (Thomas Starzl, USA)

1967 - esimene südame siirdamine (Cristian Bernard, Lõuna-Aafrika)

1981 - esimene kopsu-südame siirdamine (Bruce Reitz, USA)

1983 - esimene kopsusagara siirdamine (Joel Cooper, Kanada)

1986 - esimene kahe kopsu siirdamine (Joel Cooper, Kanada)

ama